Okupatsioonide muuseum avab 18. jaanuaril näituse “Kuidas Narva Eestiga jäi” 1993. aasta Narva autonoomiareferendumist. Näituse materjale on tõlkinud Krabu Grupi kommunikatsioonibüroo.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli suur osa Eesti venekeelsest elanikkonnast olukorras, kus riigivalitsemisse kaasati neid vähe, kirjutab ERR. Mitme olulise seaduse vastuvõtmine riigikogus põhjustas laialdast pahameelt, kuna kitsendas märkimisväärselt selle grupi võimalusi osaleda poliitika kujundamises või majandustegevuses. Küsimärgi alla oli seatud ka inimeste juriidiline staatus – valdav enamik neist olid nüüd kodakondsuseta isikud, avab muuseum teema tausta.

Sellest ajendatuna toimus piirilinnas Narvas 16.-17. juulil 1993 autonoomiareferendum, mis pidi tagama, et linnavõimud saavad Narva linna territooriumil kasutada vetoõigust Eesti seaduslike võimuorganite väljastatud aktide suhtes. Hoolimata narvakate poolehoiust jäi autonoomia siiski sündimata.

Näituse kuraatori Ivan Lavrentjevi sõnul on tegemist väga omanäolise sündmusega Eesti ajaloos, kuna ei varem ega hiljem ei ole Eesti Vabariigi koosseisu kuuluv omavalitsus oma seadusandlike organitega selliseid arenguid põhjustanud ja nendega niivõrd kaugele läinud.

“Selles vastasseisus Eesti Vabariiki esindanud inimesed tõdevad tänapäeval, et olles Narva Eesti koosseisu jätnud, pööras riik selja ega hoolinud aastaid linnas ja linlaste peades toimuvast. Viimastel aastatel räägitakse välis- ja Eesti meedias Narvast kui julgeolekuohust Eesti jaoks, unustades, et suurim kriis seoses Narvaga on juba ajalugu.”

Pärast avamist jääb näitus Okupatsioonide muuseumis avatuks 5. märtsini.