Selle nädala algul loobusid mõned vene emakeelega Riigikogu saadikud hääletamast Riigikogu ühe avalduse poolt, viidates sellele, et avalduse sisu puudutab vaid etnilisi eestlasi, arvestamata teisi rahvusi.

Pakume teile selle juhtumi põgusat keelelist analüüsi. Avalduse tekst oli järgmine: „Täna möödub 75 aastat traagilisest päevast, 14. juunist 1941, kui tuhandeid Eesti inimesi tabas kommunistliku Nõukogude võimu verine vägivallaaktsioon. Sellel traagilisel kuupäeval vahistasid okupatsioonivõimu relvastatud esindajad öö pimeduses ja varahommikul rohkem kui 10 000 Eesti elanikku“.

„Eesti inimesed“ olid mõnede saadikute poolt tõlgitud kui „eestlased“. Sellest järeldati, et avaldus ei puuduta teisi deportatsioonist kannatada saanud rahvusi. Käesoleval juhul on tähtis, millise algustähega oli kirjutatud sõna „Eesti“. Kui me räägime eestlastest, siis suurt algustähte ei kasutata. Sellisel juhul oleksid tekstis mainitud „eesti inimesed“, mida võib soovi korral erinevalt tõlgendada.

Professionaalses tõlkemaailmas teavad seda paljud tõlkijad ning seda reeglit ei kinnita ainult meie kogemus, vaid ka Eesti Keele Instituut: “Kohanimi kirjutatakse erandlikult väikese algustähega järgmistes ühendites: … rahva- ja hõimunimetused: läti rahvas, paapua hõimud”. Sellest reeglist lähtudes on ebakorrektne süüdistada teksti, et selles diskrimineeritakse kedagi rahvusliku kuuluvuse tõttu. Kuna sõnas „Eesti“ on kasutatud suurt algustähte, siis tekstis käib jutt kõigist Eesti elanikest, sõltumata nende rahvusest.